Blogi

Kasutagem eeskuju võimsat mõju

Usun, et paljudel on elus olukordi, kus soovides kellegi käitumist või suhtumist muuta, lahustuvad meie heatahtlikud märkused, loogikal põhinevad selgitused, konstruktiivne kriitika nõusolekut märkivasse mõminasse või noogutusse. Halvemal juhul põrkub meie ägestumine, solvumine või ähvardamine hetkega kerkinud kaitsemüüridesse. Kuigi me teame, et teisi inimesi sedaviisi muuta ei saa, leiame selle sama reha taas ja taas. Aga mida siis teha?
Püüaks olla muutusele sundimise asemel selleks inspireerijaks. Kuidas? Selleks peaksime vastama ausalt kolmele küsimusele.
1. Millisena teised mind näevad ehk kes ma olen ja kuidas ma tegutsen?

2. Milliseid tundeid ma teistes tekitan ehk kas ma mõistan ja hoolin?

3. Mida teised minult kuulevad ehk mida ma räägin ja kuidas kõnelen?

Vastustes peitub edasise tegevuse suund.

Suurim mõju muutuste esilekutsumiseks on meie enda eeskuju. Eriti tuleb see esile laste puhul, kus õpetussõnadel ei ole kunagi nii suurt kaalu, kui täiskasvanu isiksusel endal. See, mida me ütleme, võib olla vähem tähtis, kui see, kuidas me seda teeme. Enne, kui hakkame õpetama, on kasulik endalt üle küsida, mis põhjusel sa siin tegelikult oled.

 

Edust ja läbikukkumisest

Mis on edu? Me võime edu või edukat inimest kirjeldada väliste tunnuste järgi lähtudes meie endi poolt või ühiskonnas tunnustatud väärtustest. Näiteks edu, kui parem olemine kellestki. Carol S.Dweck ütleb, et see on kinnistunud mõtteviis, kus edu seisneb enda üleoleku tõestamises. Vastupidine, kasvamisele suunatud lähenemine, seletab edu, kui tunnet, mis tekib parima andmisel, õppimisel ja oma arengu tunnetamisel.

 

Sa pole läbikukkuja seni, kuni ei hakka kedagi või midagi süüdistama. Sa võid oma vigadest õppida hetkeni, mil hakkad neid eitama.

John Wooden – korvpallitreener

Soov olla täiuslik

“Idee luua maailm, kus oleme täiuslikud, on ahvatlev. Me võime valida elukaaslasi, leida uusi sõpru ja palgata inimesi, kes panevad meid end veatuna tundma. Ent mõtle sellele – kas sa ei soovi kunagi areneda? Järgmine kord, kui sul tekib soov end jumaldajatega ümbritseda, mine kirikusse. Oma ülejäänud elu otsi konstruktiivset kriitikat.”

 

Ülaltoodud tsitaat on pärit maailma ühelt juhtivalt psühholoogiaprofessorilt Carol S. Dweckilt, täpsemalt tema raamatust “Mõtteviis”. Autor keskendub inimese erinevatele mõtteviisidele, nende mõjule meie motivatsioonile ning eneseteostusele tervikuna.

Raamatu lugemine (loe: läbitöötamine) on viinud mind taas eneseavastamise radadele. Ilmselt tulevad paljud järgmised postitused just sellest mõjutatuna.

 

 

Suhe iseendaga

Me arvame oskavat anda hinnanguid teiste kohta, nende tegemistele ja tegemata jätmistele. Tihti jätame enese sisse vaatamata, kuidas me ise oleksime tegutsenud. Meile tundub, et me tunneme ja teame täpselt, millised me oleme ja kuidas mõtleme (enamasti peame seda ka õigeks mõtlemiseks). Alles siis, kui olukord nõuab enda kohta asjade kirja panemist, kusjuures teades, et kõik see muutub ka avalikuks, hakkame aru saama, kui pealiskaudne on olnud suhe endaga.

Võtkem appi ainult inimesele omane anne – eneseteadlikkus. Läbi selle on antud meile kõigile võimalus  ennast kõrvalvaatajana jälgida.

Kes ma siis endale tundun olevat?

Siniste silmadega idealist ja maailmaparandaja osalt on see kindlasti õige. Usun inimestesse ja nende kasvamisse. Olen  aru saanud, et kannatlikkus on selle uskumise võtmesõna.

Muutustele orienteeritud – olen kohaneja, katsetaja ja nõus ka katse ebaõnnetumisega. Füüsikud ütlevad, et see on samuti tulemus ja sellest ehk on rohkemgi õppida.

Tahan teada, kuidas asjad tegelikult käivad, proovin ja rakendan, et saada uusi kogemusi ning anda neid edasi.

Viin inimesed asjade juurde, millele neil oma igapäeva elus ei ole aega mõelda.

Tule ka kaasa!