Blogi

Enesemääratlusest õpikäsituseni

Põhiküsimuseks on minul õpetajana, see, kas ma teadvustan oma töö eesmärgi muutumist. Minu asi ei ole niivõrd lapsi õpetada, kuivõrd püüda korraldada asju sedaviisi, et minu enda eeskuju ja minu loodud keskkonna mõjutused aitaksid kujuneda lastel inimesteks, kes mõistaksid,

  • kes nad on ja kuidas nad käituvad,
  • mida nad teavad ja oskavad,
  • kuidas aru saada ümbritsevast,
  • mida võib tuua tulevik.

Täna on pandud õpetajale vastutus, et laps teaks palju. Kedagi aga ei kohustata vastutama selle eest, kui see nn teadja laps ei oska ega proovi eksimise ja võimalike tagajärgede hirmus oma teadmisi kasutada või kasutab neid valimatult igas olukorras, sest tal puudub tasakaal ettevõtlikkuse ja mõistliku riski hindmise vahel.

Ma ei ole kohanud vist ühtegi õpetajat, kes ei nõustuks HTMi algatuse Huvitav Kool poolt väljatoodud õpilasi puudutavate murekohtadega. Väga suurel osal õpilastel on  tagasihoidlik aja kasutamise ja planeerimise oskus, halb keskendumisvõime, vilets suhtlusolukordade tajumine, nõrgad probleemide lahendamise oskused, pinnapealsed faktiteadmised, vähene kohusetunne, madal õpimotivatsioon, materiaalsete väärtuste esiletõus, vastutusvõime vähesus, halvad tööharjumused, kasinad õppimisoskused, vähene oskus ennast esitleda ja esineda ning õpitud abitus.

Miks see on nii? Enamus lapsi ei suuda teadlikult kavandada oma tulevikku. Ainult üksikud on motiveeritud kaugemast visioonist. Enamus aga reageerib välistele lähistiimulitele, mis tänases koolis on peamiselt järgmised:

  • süsteemi kehtestatud reeglid, mille täitmisel pääseb õpilane käitumishinde alandamisest (loe:karistusest);
  • minimaalne valikuvabadus;
  • õpetaja pidev aktiivsus, mis pärsib õpilase initsiatiivi;
  • keskmisest lähtuv õppeprotsessi ülesehitus;
  • hinnetel põhinev tunnustussüsteem, mis soosib võistlust numbrite pärast ja uus teadmine jääb tahaplaanile;
  • kontrolltööde ülimuslikkusest ja sisust tulenev liinitööle sarnanev harjutamine ja kordamine.

Tundub, et on viimane aeg revideerida oma autobiograafilisest ajaloost pärit arusaama õppimise olemusest, eesmärkidest, meetoditest ja erinevate osapoolte rollist õppeprotsessis.

Suur osa Eesti õpetajaid, lapsevanemaid, haridusametnike on pärit ühest ja samast kultuuri- ja keeleruumist, lapsepõlvest saati kokku puutunud samade sotsiaalsete normidega. Sellest lähtuvalt on kujunenud ka arusaam koolist ja õppeprotsessist, mis suures osas on püsinud muutumatuna.

Ehk meie õppimiskäsitus on seotud meie enesemääratluspädevusega, sellega, kuidas me mõistame inimeseks olemist.  See on otseses sõltuvuses vastustega küsimustele: Kes ma selline üldse olen? Mida ma kavatsen siin maailmas ära teha? Seda arusaama ei väljenda niivõrd see, mida me teeme, vaid see, kes me oleme ja kuidas mõtleme.

Kuidas arendada enesemääratluspädevust – suutlikkust mõista ja hinnata iseennast, oma nõrku ja tugevaid külgi, oma kutsumust; järgida terveid eluviise; lahendada iseendaga, oma vaimse ja füüsilise tervisega seonduvaid ning inimsuhetes tekkivaid probleeme?

Stephen R. Covey kirjutab oma raamatus  „Esmatähtis esikohale“, et selleks on kõikidel inimestel olemas neli kaasasündinud annet, mida tuleb lihtsalt teadlikult arendada.

Esiteks me peaksime täiskasvanutena rohkem leidma aega arendada oma eneseteadlikkust ja õppima ennast kõrvalt vaatama analüüsides oma motiive, tegevust, harjumusi.

Teiseks püüdma leppida, et sellised alusprintsiibid, nagu – ausus, ausameelsus, aupaklikus, suuremeelsus, mõõdukus, ustavus, vastutus, headus, hoolivus, empaatilisus, eneseväärikus, pühendumus ning kannatlikkus toimivad nagu loodusseadused ja meie südametunnistus – sisemine juhtimissüsteem võimaldab meil ära tunda, kui tegutseme või kavatseme tegutseda viisil, mis on vastolus printsiipidega.

Kolmandaks omama soovi arendada oma loovat kujutlusvõimet, annet, mis võimaldab meil unistada, näha iseennast ja teisi teistsugustena ning parematena kui oleme praegu, püstitada eesmärke.

Ja neljandaks näitama üles huvi kasutada oma sõltumatut tahet õppida ja harjutada, et oma unistusi ellu viia, tegutseda, mitte reageerida emotsioonide sunnil, valida, mitte olla oma mineviku produkt.

Hinnangute erinev mõju

Tüdrukud õpivad usaldama hinnanguid, mida inimesed neile annavad. Lapsena on tüdrukud nii tublid, andekad, täiuslikud ja nad kuulevad seda pidevalt. Tagajärg – täiskasvanuna haavab neid igasugune kriitika.

Poisse kritiseeritakse käitumise eest 8 korda rohkem, kui tüdrukuid. Samuti nimetavad poisid üksteist pidevalt sigadeks ja idiootideks. Tagajärg – hinnangud kaotavad nii suure osa oma jõust.

Kasutagem eeskuju võimsat mõju

Usun, et paljudel on elus olukordi, kus soovides kellegi käitumist või suhtumist muuta, lahustuvad meie heatahtlikud märkused, loogikal põhinevad selgitused, konstruktiivne kriitika nõusolekut märkivasse mõminasse või noogutusse. Halvemal juhul põrkub meie ägestumine, solvumine või ähvardamine hetkega kerkinud kaitsemüüridesse. Kuigi me teame, et teisi inimesi sedaviisi muuta ei saa, leiame selle sama reha taas ja taas. Aga mida siis teha?
Püüaks olla muutusele sundimise asemel selleks inspireerijaks. Kuidas? Selleks peaksime vastama ausalt kolmele küsimusele.
1. Millisena teised mind näevad ehk kes ma olen ja kuidas ma tegutsen?

2. Milliseid tundeid ma teistes tekitan ehk kas ma mõistan ja hoolin?

3. Mida teised minult kuulevad ehk mida ma räägin ja kuidas kõnelen?

Vastustes peitub edasise tegevuse suund.

Suurim mõju muutuste esilekutsumiseks on meie enda eeskuju. Eriti tuleb see esile laste puhul, kus õpetussõnadel ei ole kunagi nii suurt kaalu, kui täiskasvanu isiksusel endal. See, mida me ütleme, võib olla vähem tähtis, kui see, kuidas me seda teeme. Enne, kui hakkame õpetama, on kasulik endalt üle küsida, mis põhjusel sa siin tegelikult oled.

 

Edust ja läbikukkumisest

Mis on edu? Me võime edu või edukat inimest kirjeldada väliste tunnuste järgi lähtudes meie endi poolt või ühiskonnas tunnustatud väärtustest. Näiteks edu, kui parem olemine kellestki. Carol S.Dweck ütleb, et see on kinnistunud mõtteviis, kus edu seisneb enda üleoleku tõestamises. Vastupidine, kasvamisele suunatud lähenemine, seletab edu, kui tunnet, mis tekib parima andmisel, õppimisel ja oma arengu tunnetamisel.

 

Sa pole läbikukkuja seni, kuni ei hakka kedagi või midagi süüdistama. Sa võid oma vigadest õppida hetkeni, mil hakkad neid eitama.

John Wooden – korvpallitreener

Soov olla täiuslik

“Idee luua maailm, kus oleme täiuslikud, on ahvatlev. Me võime valida elukaaslasi, leida uusi sõpru ja palgata inimesi, kes panevad meid end veatuna tundma. Ent mõtle sellele – kas sa ei soovi kunagi areneda? Järgmine kord, kui sul tekib soov end jumaldajatega ümbritseda, mine kirikusse. Oma ülejäänud elu otsi konstruktiivset kriitikat.”

 

Ülaltoodud tsitaat on pärit maailma ühelt juhtivalt psühholoogiaprofessorilt Carol S. Dweckilt, täpsemalt tema raamatust “Mõtteviis”. Autor keskendub inimese erinevatele mõtteviisidele, nende mõjule meie motivatsioonile ning eneseteostusele tervikuna.

Raamatu lugemine (loe: läbitöötamine) on viinud mind taas eneseavastamise radadele. Ilmselt tulevad paljud järgmised postitused just sellest mõjutatuna.

 

 

Suhe iseendaga

Me arvame oskavat anda hinnanguid teiste kohta, nende tegemistele ja tegemata jätmistele. Tihti jätame enese sisse vaatamata, kuidas me ise oleksime tegutsenud. Meile tundub, et me tunneme ja teame täpselt, millised me oleme ja kuidas mõtleme (enamasti peame seda ka õigeks mõtlemiseks). Alles siis, kui olukord nõuab enda kohta asjade kirja panemist, kusjuures teades, et kõik see muutub ka avalikuks, hakkame aru saama, kui pealiskaudne on olnud suhe endaga.

Võtkem appi ainult inimesele omane anne – eneseteadlikkus. Läbi selle on antud meile kõigile võimalus  ennast kõrvalvaatajana jälgida.

Kes ma siis endale tundun olevat?

Siniste silmadega idealist ja maailmaparandaja osalt on see kindlasti õige. Usun inimestesse ja nende kasvamisse. Olen  aru saanud, et kannatlikkus on selle uskumise võtmesõna.

Muutustele orienteeritud – olen kohaneja, katsetaja ja nõus ka katse ebaõnnetumisega. Füüsikud ütlevad, et see on samuti tulemus ja sellest ehk on rohkemgi õppida.

Tahan teada, kuidas asjad tegelikult käivad, proovin ja rakendan, et saada uusi kogemusi ning anda neid edasi.

Viin inimesed asjade juurde, millele neil oma igapäeva elus ei ole aega mõelda.

Tule ka kaasa!