Blogi

Küllap on enamus õpetajaid oma töös pidanud tunnistama, et mõjutusmeetmed (sh ka need, mis kirjas Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses), mida klassikaliselt koolides (paraku ka kodudes) täna laste “kasvatamiseks” rakendatakse, ei toimi. Halb uudis on see, et need ei hakka tänases ühiskonnas laste puhul kunagi toimima. On üksikud juhtumid, kus muidu nn korralik õpilane on libastunud ja koostöös vanematega on suudetud laps taas rajale suunata. Paraku on sellistel juhtudel tihti põhjus väline, hirm vanemate, õpetajate või millegi muu, näiteks taskurahast ilmajäämise või halbade hinnete ees. Ja nende üksikute juhtumite taustal me ikka loodame!
Üks on kindel, kui jätkata sama stsenaariumi järgi, samade meetmetega, siis saame ka samasuguse tulemuse.

Tihti võtavad koolid eesmärgiks mittekohaselt käituvate laste puhul, et vanem jõuaks koos lapsega koolivälise nõustamismeeskonnani. See omakorda viib sageli kooli ja vanema vastasseisuni, sest milline vanem on nõus tunnistama, et ta on oma last valesti kasvatanud. Kui laps isegi jõuab nõustamisele, siis vanem ja kool üldjuhul saavad soovitused, kuidas edasi toimetada. Kui neid soovitusi rakendavad kõik osapooled ülima kannatlikkuse ja järjepidevusega ning selleks on olemas ka ressursid ja väga head! tugispetsialistid, siis võib-olla on lootust. Enamasti aga peame üldkokkuvõttes tunnistama oma läbikukkumist ja ootama, kuni lapsed suureks kasvavad. Siis oleme paljude puhul üllatunud, et kuidas temast küll nii normaalne inimene on saanud! Miks see nii on? Me teeme protsessi alguses ühe fundamentaalse vea – täiskasvanute fookuses on lapse, mitte enda muutmine.

Alustame lõpust – sõnastame oma taotlused.

Eesmärk on, et õpilane ise sooviks ja ka osaleks õppeprotsessis 100% iga päev ja igas tunnis
Tänased takistused:
1. Huvi puudus ja nõrk keskendumisvõime – eriti, kui on väline surve ja endal huvi ei ole.
2. Teadmiste, oskuste puudus (suured lüngad) mõnes aines.
3. Väga vähene õppimisoskus ja harjumise puudumine.
4. “Paha lapse” silt on küljes – enesemääratlus!
5. Iga, kus eakaaslaste tähelepanu ja arvamus on kõige tähtsam – hetkel saavutab laps selle vastandades ennast õpetajale ja õppetegevusele.
6. Kodustest kogemustest ja sellest keskkonnast kujunenud arusaam endast – enesemääratlus!

Ühegi ametliku meetmega me neid takistusi ei kõrvalda ega leevenda, vaid pigem mõnda võimendame.

Mida siis teha? Kes saab aidata?

Vaatame punktide kaupa:
1. Huvi puudus ja nõrk keskendumisvõime – eriti, kui on väline surve ja endal huvi ei ole. Aineõpetaja omas aines (tundide ettevalmistus, kuidas köita selles eas lapsi, kuidas see teema neid puudutaks jne).

2. Teadmiste, oskuste puudus mõnes aines. Aineõpetaja omas aines või abiõpetaja, õpetajale vastav lisatasu.

3. Väga vähene õppimisoskus ja harjumise puudumine. Aineõpetaja oma aine spetsiifikast lähtudes, toetav koolitöötaja, kes kohtub regulaarselt iga nädal õpilasega ja tegeleb õpioskuste ja harjumuse kujundamisega.

3. “Paha lapse” silt on küljes. Kõik koolitöötajad (võtmekoht!) suunavad oma tähelepanu õpilase juures käitumisele, mida soovime temas võimendada, see eeldab kõigis ka tegelikku suhtumise muutumist konkreetsesse õpilasesse.

4. Iga, kus eakaaslaste tähelepanu on kõige tähtsam – hetkel saavutab selle vastandades ennast õpetajale ja õppetegevusele. Kõik õpetajad koos esimeste punktidega, positiivne tähelepanu individuaalselt ja teiste ees, negatiivse protesti rahulik peegeldamine, kiire maandamine, rahustamine.

5. Kodustest kogemustest ja sellest keskkonnast kujunenud arusaam endast- enesemääratlus. Ei peagi midagi tegema, muutub, kui koolis hästi hakkab minema.

Kas see ongi nii lihtne? Paraku mitte, sest…

…kõige selle eelduseks on:
KÕIKIDE ÕPETAJATE JA ÕPILASE VAHELINE USALDUSLIK SUHE, SELLISELT, ET ÕPILANE SEDA NÄEB, KUULEB JA TUNNEB!

Sellega tuleb täiskasvanul vaeva näha, sest laps ei oska sellest olukorrast ise välja tulla (teda ei ole selleks ettevalmistatud). Usalduslikku suhet ei saavutata lihtsalt tunnis või ühekordse vestlusega õpetaja positsioonilt. Kuidas luua või parandada suhet? Alustades on kõige tähtsam meie kavatsus. Kui õpetaja päriselt seda soovib, siis ta mõtleb või uurib selle kindlasti välja ja proovib.

Kui õpetaja sellesse protsessi ei usu, siis jääb heal juhul kõik nii, nagu hetkel on või läheb veel hullemaks. Peamine on mõista, et see, mis paljude “pahade” lastega on juhtunud, on täiskasvanud inimeste, mitte selle lapse süü.

Paljudele tuttavad probleemid koolis.

Võetakse ära kaasasündinud õppimisrõõm.
Puudustele keskendumine, see on vastuolus usalduslike suhete arendamisele.
Laps on sundseisus. Ta peab minema asutusse, kus te ei saa valida lapsi, täiskasvanuid, õpetamise ega õppimise viisi.
Kaevatakse laste üle, kellega ei saa koostööd teha, kuid tegelikkuses ei eksisteeri sellist asja. On vaid halvad suhted õpetajate ja õpilaste vahel.
Suurem osa õpetajaid suudab oma õpilasi küll õpetada, kuid ei ole võimelised viima läbi võrdset vestlust nendega.
Õpetajad tunnevad end isiklikult solvatuna, kui maailmas leidub erinevaid lapsi ja mõnedel on iseenda ning oma eluga probleeme.
Keeruliste laste ja noortega suhtlemisel on kuulekus edu sünonüümina täielik läbikukkumine. Mõlemat – vaimselt tervet ja samal ajal kuulekat – korraga ei saa.
Õpetaja rollist sõltuv autoriteet enam ei toimi. Isikliku autoriteedi ülesehitamine on aga inimestele väljakutse.
Enamus noori inimesi ei aktsepteeri vana kuuletumiskultuuri, mõtet, et teha tuleb seda, mida üks täiskasvanu autoritaarselt ette kirjutab, seda enam, kui ettekirjutuse tegijaks on täiskasvanu, kes ei hooli isiksusest ega ole suutnud lapsega mingit suhet üle ehitada.
Lapsed ei suuda igavas ja kriitilises keskkonnas õppida.

Mõtteid tulevikukoolist

Oluline on lapse esimene kuvand koolist. See ei pärine vanemate ajaloost, vaid see on eneseteadlik inimeseks olemise õppimise koht. Kõik oluline omandatakse I-II kooliastmes. Õppekava on sedavõrd väiksem, et ühe päeva nädalas saavad õpilased ise omi ideid koolis rakendada ja seeläbi koos õppida. Edasi jätkavad süvitsi akadeemilise õppetööga vaid need, kes tunnevad selleks tõelist huvi. Teised käivad koolis vaid neid huvitavaid projekte ellu viimas. 1/3 õppekavast suudab keskmiste akadeemiliste võimetega õpilane omandada iseseisvalt, koolis toimub peamiselt koosõppimine. Õppeprotsessi keskmes on üksikisik, mitte klass.

Oluline on TUNNE, mille õpetaja õpilases loob. Kui laps ei tunne ennast hästi, siis ei tule õppimisest midagi välja, saabub hirm, ärevus, vastupanu, ärrituvus jne. Õpetaja loob keskkonda ja saab selle eest vastu tasu. Nagu kokk teeb süüa ja ettekandja toob ette. Kui sul on pärast söömist ja teenindust hea tunne, siis sa jätad tippi. Kui õpilane õpib ja kui ta jätkab õppimist ka pärast nn kohustuslikku aega, siis oled ka sina õpetajana tippi saanud. Kas Sina saaksid?

Seame akadeemilisest ja didaktilisest pädevusest ettepoole suhete loomise pädevuse ja kehtestamise pädevuse ehk õpetaja rollist sõltuva autoriteedi asendamine isikliku autoriteediga. Suurem osa lastest ei vajaks psühholoogi abi, kui vanemad ja õpetajad paremini suhelda oskaksid. Tulevikukooli võti on täiskasvanute suhtluspädevus – ehk kuidas jõuda hea dialoogini iga lapsega, kuidas viia läbi vestlusi klassis ja kuidas vestelda teise täiskasvanuga, vanemaga, õpetajaga.

Mida siis teha?

Enne ei juhtu midagi, kui õpetaja töötasu on selline, et ametikohale tekib konkurss adekvaatsetest kandidaatidest. Lühiajalises perspektiivis tuleb leevendada oluliselt kvalifikatsiooninõudeid. See avardab kohe koolijuhi valikuvõimalusi. Tänaste nõuetega ei ole tagatud isiklik autoriteet ja suhete loomise pädevus. Pikemas perspektiivis kehtestada väga tihe sõel valikule, kes üleüldse  võib asuda õpetajaks õppima. Õpetajakoolituses tõsta fookusesse eeskujuks olemine ja suhete loomise pädevus.

Koolijuhina olen päris tihti kogenud, et mitmetel headel nn ainespetsialisti tüüpi õpetajatel on mure õpilaste käitumise pärast õppetunnis. Minuni on jõudnud see tavaliselt koos otsese või kaudse palvega aidata probleemi lahendada, midagi ette võtta.

Minu ettevõtmised piirduvad enamasti õpilasega sõbraliku vestluse pidamisega, mille käigus selgub, et probleemi juured istuvad õpetaja ja õpilase vahelistes suhtes.

Püüan alljärgnevalt kirja panna õpetaja ja õpilase vaheliste suhete teemal mõned mõtted John Hattie ja Gregory C.R. Yates´i raamatust Nähtav õppimine ja teadus sellest, kuidas me õpime.

Ehk on lugejal neist tulevikus olukordade lahendamisel abiks.

Probleemide tekkimise ja nende püsimise põhjuseks on tihti selline nähtus nagu empaatialõhe.  Empaatialõhe tekib siis, kui inimesed ei suuda end teise inimese olukorda panna.

Me ei oska täiskasvanutena tunda empaatiat nende laste suhtes, kelle kingades me ise lastena pole olnud. Näiteks, kui meid koolis ei ole kiusatud, siis ei saa me mõista kiusatava täit valu. Kui oleme olnud ise koolis nn nohikud või pailapsed, siis on väga raske mõista tänaste laste koerustükke rääkimata sigadustest. Kui oleme kasvanud turvalises ja õnnelikus perekonnas, ei taju me kärisevate perede elamise täit raskust.

Olles õpetajatena võimupositsioonil alahindame seda, kuidas meie otsused võivad lapsi negatiivselt mõjutada. Enamasti me õigustame omi tegusid ja süüdistame olukorra põhjustamises last.

Samas väike haavumine võib viia alateadliku kättemaksuhimuni, mida algne haiget tekitaja tajub oma üleastumisega võrreldes ebaproportsionaalsena ning seetõttu õigustab tema silmis uut rünnakut.

Lastel on äärmiselt raske näha maailma kellegi teise vaatenurgast.  Võime teiste vaatenurka sügavuti mõista ei ilmne enne, kui alles hilises teismeeas või varases täiskasvanueas.

Õpetaja väljakutseks on üritada mitte ülereageerida õpilaste käitumise suhtes.

Olulised põhjused, miks õpetajad peaksid arendama oma õpilastega häid suhteid:

• Varajased kooliaastad on kriitilise tähtsusega inimese kohanemismustrite väljakujunemisel. Positiivsete suhete ülesehitamine õpilaste ja õpetajate vahel käivitab kaskaadi, mis avaldab pikaajalist soodsat mõju, sisaldades endas usaldust ja kiindumust.
• Positiivsete suhete otsene mõju õpilaste õpitulemuste paranemisele.
• Õppimise jaoks on vajalik usalduslik suhe.

Õppimine nõuab märkimisväärset kokkuvõtmist. See nõuab enesekindlust, et suudame õppida. Nõuab avatust uutele kogemustele ja mõtetele ning mõistmist, et mõnikord me võime ka eksida ja teha vigu ning seega vajame tagasisidet. Õppimine on paljude õpilaste jaoks  riskiga seotud tegevus. Seepärast on õpetaja ja õpilase vahelised positiivsed suhted tähtsad mitte niivõrd suhete enda väärtuse tõttu kui hoopis seetõttu, et need aitavad luua usalduse, mille raames julgetakse teha vigu, küsida abi, tõsta enesekindlust ja uuesti proovida ning teadmise, et õpilased ei ole rumalad, kui nad ei saa kohe esimese korraga kõigest jagu.

Positiivsete ja lähedaste suhete loomine on raskendatud, kui keskendutakse vastutöötavatele õpilastele koha kättenäitamisele. Ehkki püüate vastutöötava õpilasega viisakaks jääda, võivad emotsioonid endale märkamatult siiski välja lekkida. Näiteks võib teie hääletoon muutuda (teile endalegi ootamatult) kõrgeks, mis viitab ängistusele, sarkasmile või ebasiirusele.

Kui reageerida õpilase koostöövastasuse peale karistusega, siis omistavad õpilased karistamise põhjuse õpetajale („õpetaja ei salli mind“, „õpetaja kiusab mind“) ning nad ei võta isiklikku vastutust ehk nad ei taju tegelikku põhjust.

Lihtne ja uuringutes põhjalikult valideeritud arusaam on see, et karmid kontrollimeetmed nagu karistamine, kritiseerimine, karjumine, sarkasm, alandamine või ebaviisakused panevad õpilasi vaid pealtnäha kuuletuma.

Klassi haldamisel on negatiivsed taktikad lõppkokkuvõttes enesehävituslikud. Kuulekus ei ole suuremat sorti hariduslik eesmärk, eriti kui see saavutatakse teiste, tähtsamate hariduslike eesmärkide arvelt.

Küsi endalt millised väited, milliste õpilaste korral käivad Sinu kohta:

1. „Kui õpilane on segaduses, siis ta otsib toetust minult“
2. „Selle õpilasega tegelemine kurnab mind“

Teises punktis olevaid õpilasi ei saa õpetada enne, kui suhete tasandil on kõik jälle korras.

Kuidas mõjutada õpilast?

1. Aluseks on EESKUJU – kui Sa ei ole õpilasele eeskujuks, siis õpetamise energiakulu on kurnav.
2. Sinu SUHTED õpilasega – need on tunded, mida te tunnete, kui olete õppeprotsessis koos.
3. ÕPETAMINE – see mida Sa räägid.

See järjekord on eelduseks, et õppimine saaks toimuda kestvalt.

Arenguprobleemidega lapsed sõltuvad suhteliselt rohkem oma sotsiaalsfääris täiskasvanutest kui teised. Lähedastel ja toetavatel suhetel õpetajaga on potentsiaal leevendada negatiivsete mõjude ohtu nende laste puhul, kellel on koolis kohanemisega ja õppimisega raskusi.

Kui lapsel ei ole kodus toetavat keskkonda, siis osutub kool tema jaoks peamiseks kultuuriliste ja sotsiaalsete kogemuste allikaks. Sellisel juhul on õpetaja ja õpilase vahelisel suhtel lapse isiksuse arengule tugev mõju. Õpetaja võib olla enda teadmata õpilasele rollimudeliks.

Koolikeskkonnas positiivsete tegurite avastamine kaitseb last tõenäolise ebasoodsa elukaare eest.

Positiivsete suhete puudumise korral ei pruugi õpilane avastada õppimise mõtet ja eesmärki.

Pingutus õpetaja ja õpilase vaheliste positiivsete suhete saavutamiseks muutub esmaseks eesmärgiks, mis määrab ära professionaalsuse, tänu millele saavad õpetajad oma õpilaste elusid tugevasti mõjutada.

Õpetaja ja õpilase vaheliste suhete kvaliteet võib sõltuda sellest, kui palju aega veedavad õpetajad konkreetsete õpilastega vabas ja sundimatus õhkkonnas. Mõned minutid sagedast individuaalset ärakuulamist võib tekitada õpilaste elus suuri muutusi.

Aga miks siis kõik õpilased karmide meetodite korral pöördesse ei lähe?  Lihtne vastus on, et õpilase ja õpetaja vahelised positiivsed suhted võivad kaitsta õpilaste ebaadekvaatse koduse olukorra mõjude eest ning hea kodune ja vanemlik olukord võib kaitsta last õpetaja ja õpilase vaheliste ebaadekvaatsete suhete mõju eest.

See tähendab, et iga laps vajab tema jaoks olulist täiskasvanut, kes väljendaks temasse positiivset suhtumist.

Põhiküsimuseks on minul õpetajana, see, kas ma teadvustan oma töö eesmärgi muutumist. Minu asi ei ole niivõrd lapsi õpetada, kuivõrd püüda korraldada asju sedaviisi, et minu enda eeskuju ja minu loodud keskkonna mõjutused aitaksid kujuneda lastel inimesteks, kes mõistaksid,

• kes nad on ja kuidas nad käituvad,
• mida nad teavad ja oskavad,
• kuidas aru saada ümbritsevast,
• mida võib tuua tulevik.

Täna on pandud õpetajale vastutus, et laps teaks palju. Kedagi aga ei kohustata vastutama selle eest, kui see nn teadja laps ei oska ega proovi eksimise ja võimalike tagajärgede hirmus oma teadmisi kasutada või kasutab neid valimatult igas olukorras, sest tal puudub tasakaal ettevõtlikkuse ja mõistliku riski hindmise vahel.

Ma ei ole kohanud vist ühtegi õpetajat, kes ei nõustuks HTMi algatuse Huvitav Kool poolt väljatoodud õpilasi puudutavate murekohtadega. Väga suurel osal õpilastel on  tagasihoidlik aja kasutamise ja planeerimise oskus, halb keskendumisvõime, vilets suhtlusolukordade tajumine, nõrgad probleemide lahendamise oskused, pinnapealsed faktiteadmised, vähene kohusetunne, madal õpimotivatsioon, materiaalsete väärtuste esiletõus, vastutusvõime vähesus, halvad tööharjumused, kasinad õppimisoskused, vähene oskus ennast esitleda ja esineda ning õpitud abitus.

Miks see on nii? Enamus lapsi ei suuda teadlikult kavandada oma tulevikku. Ainult üksikud on motiveeritud kaugemast visioonist. Enamus aga reageerib välistele lähistiimulitele, mis tänases koolis on peamiselt järgmised:

• süsteemi kehtestatud reeglid, mille täitmisel pääseb õpilane käitumishinde alandamisest (loe:karistusest);
• minimaalne valikuvabadus;
• õpetaja pidev aktiivsus, mis pärsib õpilase initsiatiivi;
• keskmisest lähtuv õppeprotsessi ülesehitus;
• hinnetel põhinev tunnustussüsteem, mis soosib võistlust numbrite pärast ja uus teadmine jääb tahaplaanile;
• kontrolltööde ülimuslikkusest ja sisust tulenev liinitööle sarnanev harjutamine ja kordamine.

Tundub, et on viimane aeg revideerida oma autobiograafilisest ajaloost pärit arusaama õppimise olemusest, eesmärkidest, meetoditest ja erinevate osapoolte rollist õppeprotsessis.

Suur osa Eesti õpetajaid, lapsevanemaid, haridusametnike on pärit ühest ja samast kultuuri- ja keeleruumist, lapsepõlvest saati kokku puutunud samade sotsiaalsete normidega. Sellest lähtuvalt on kujunenud ka arusaam koolist ja õppeprotsessist, mis suures osas on püsinud muutumatuna.

Ehk meie õppimiskäsitus on seotud meie enesemääratluspädevusega, sellega, kuidas me mõistame inimeseks olemist.  See on otseses sõltuvuses vastustega küsimustele: Kes ma selline üldse olen? Mida ma kavatsen siin maailmas ära teha? Seda arusaama ei väljenda niivõrd see, mida me teeme, vaid see, kes me oleme ja kuidas mõtleme.

Kuidas arendada enesemääratluspädevust – suutlikkust mõista ja hinnata iseennast, oma nõrku ja tugevaid külgi, oma kutsumust; järgida terveid eluviise; lahendada iseendaga, oma vaimse ja füüsilise tervisega seonduvaid ning inimsuhetes tekkivaid probleeme?

Stephen R. Covey kirjutab oma raamatus  „Esmatähtis esikohale“, et selleks on kõikidel inimestel olemas neli kaasasündinud annet, mida tuleb lihtsalt teadlikult arendada.

Esiteks me peaksime täiskasvanutena rohkem leidma aega arendada oma eneseteadlikkust ja õppima ennast kõrvalt vaatama analüüsides oma motiive, tegevust, harjumusi.

Teiseks püüdma leppida, et sellised alusprintsiibid, nagu – ausus, ausameelsus, aupaklikus, suuremeelsus, mõõdukus, ustavus, vastutus, headus, hoolivus, empaatilisus, eneseväärikus, pühendumus ning kannatlikkus toimivad nagu loodusseadused ja meie südametunnistus – sisemine juhtimissüsteem võimaldab meil ära tunda, kui tegutseme või kavatseme tegutseda viisil, mis on vastolus printsiipidega.

Kolmandaks omama soovi arendada oma loovat kujutlusvõimet, annet, mis võimaldab meil unistada, näha iseennast ja teisi teistsugustena ning parematena kui oleme praegu, püstitada eesmärke.

Ja neljandaks näitama üles huvi kasutada oma sõltumatut tahet õppida ja harjutada, et oma unistusi ellu viia, tegutseda, mitte reageerida emotsioonide sunnil, valida, mitte olla oma mineviku produkt.

Tüdrukud õpivad usaldama hinnanguid, mida inimesed neile annavad. Lapsena on tüdrukud nii tublid, andekad, täiuslikud ja nad kuulevad seda pidevalt. Tagajärg – täiskasvanuna haavab neid igasugune kriitika.

Poisse kritiseeritakse käitumise eest 8 korda rohkem, kui tüdrukuid. Samuti nimetavad poisid üksteist pidevalt sigadeks ja idiootideks. Tagajärg – hinnangud kaotavad nii suure osa oma jõust.

Usun, et paljudel on elus olukordi, kus soovides kellegi käitumist või suhtumist muuta, lahustuvad meie heatahtlikud märkused, loogikal põhinevad selgitused, konstruktiivne kriitika nõusolekut märkivasse mõminasse või noogutusse. Halvemal juhul põrkub meie ägestumine, solvumine või ähvardamine hetkega kerkinud kaitsemüüridesse. Kuigi me teame, et teisi inimesi sedaviisi muuta ei saa, leiame selle sama reha taas ja taas. Aga mida siis teha?
Püüaks olla muutusele sundimise asemel selleks inspireerijaks. Kuidas? Selleks peaksime vastama ausalt kolmele küsimusele.
1. Millisena teised mind näevad ehk kes ma olen ja kuidas ma tegutsen?

2. Milliseid tundeid ma teistes tekitan ehk kas ma mõistan ja hoolin?

3. Mida teised minult kuulevad ehk mida ma räägin ja kuidas kõnelen?

Vastustes peitub edasise tegevuse suund.

Suurim mõju muutuste esilekutsumiseks on meie enda eeskuju. Eriti tuleb see esile laste puhul, kus õpetussõnadel ei ole kunagi nii suurt kaalu, kui täiskasvanu isiksusel endal. See, mida me ütleme, võib olla vähem tähtis, kui see, kuidas me seda teeme. Enne, kui hakkame õpetama, on kasulik endalt üle küsida, mis põhjusel sa siin tegelikult oled.

 

Mis on edu? Me võime edu või edukat inimest kirjeldada väliste tunnuste järgi lähtudes meie endi poolt või ühiskonnas tunnustatud väärtustest. Näiteks edu, kui parem olemine kellestki. Carol S.Dweck ütleb, et see on kinnistunud mõtteviis, kus edu seisneb enda üleoleku tõestamises. Vastupidine, kasvamisele suunatud lähenemine, seletab edu, kui tunnet, mis tekib parima andmisel, õppimisel ja oma arengu tunnetamisel.

 

Sa pole läbikukkuja seni, kuni ei hakka kedagi või midagi süüdistama. Sa võid oma vigadest õppida hetkeni, mil hakkad neid eitama.

John Wooden – korvpallitreener

“Idee luua maailm, kus oleme täiuslikud, on ahvatlev. Me võime valida elukaaslasi, leida uusi sõpru ja palgata inimesi, kes panevad meid end veatuna tundma. Ent mõtle sellele – kas sa ei soovi kunagi areneda? Järgmine kord, kui sul tekib soov end jumaldajatega ümbritseda, mine kirikusse. Oma ülejäänud elu otsi konstruktiivset kriitikat.”

 

Ülaltoodud tsitaat on pärit maailma ühelt juhtivalt psühholoogiaprofessorilt Carol S. Dweckilt, täpsemalt tema raamatust “Mõtteviis”. Autor keskendub inimese erinevatele mõtteviisidele, nende mõjule meie motivatsioonile ning eneseteostusele tervikuna.

Raamatu lugemine (loe: läbitöötamine) on viinud mind taas eneseavastamise radadele. Ilmselt tulevad paljud järgmised postitused just sellest mõjutatuna.

 

 

Me arvame oskavat anda hinnanguid teiste kohta, nende tegemistele ja tegemata jätmistele. Tihti jätame enese sisse vaatamata, kuidas me ise oleksime tegutsenud. Meile tundub, et me tunneme ja teame täpselt, millised me oleme ja kuidas mõtleme (enamasti peame seda ka õigeks mõtlemiseks). Alles siis, kui olukord nõuab enda kohta asjade kirja panemist, kusjuures teades, et kõik see muutub ka avalikuks, hakkame aru saama, kui pealiskaudne on olnud suhe endaga.

Võtkem appi ainult inimesele omane anne – eneseteadlikkus. Läbi selle on antud meile kõigile võimalus  ennast kõrvalvaatajana jälgida.

Kes ma siis endale tundun olevat?

Siniste silmadega idealist ja maailmaparandaja – osalt on see kindlasti õige. Usun inimestesse ja nende kasvamisse. Olen  aru saanud, et kannatlikkus on selle uskumise võtmesõna.

Muutustele orienteeritud – olen kohaneja, katsetaja ja nõus ka katse ebaõnnetumisega. Füüsikud ütlevad, et see on samuti tulemus ja sellest ehk on rohkemgi õppida.

Tahan teada, kuidas asjad tegelikult käivad, proovin ja rakendan, et saada uusi kogemusi ning anda neid edasi.

Viin inimesed asjade juurde, millele neil oma igapäeva elus ei ole aega mõelda.

Tule ka kaasa!