“Paha” laps on suure inimese süü!

Küllap on enamus õpetajaid oma töös pidanud tunnistama, et mõjutusmeetmed (sh ka need, mis kirjas Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses), mida klassikaliselt koolides (paraku ka kodudes) täna laste “kasvatamiseks” rakendatakse, ei toimi. Halb uudis on see, et need ei hakka tänases ühiskonnas laste puhul kunagi toimima. On üksikud juhtumid, kus muidu nn korralik õpilane on libastunud ja koostöös vanematega on suudetud laps taas rajale suunata. Paraku on sellistel juhtudel tihti põhjus väline, hirm vanemate, õpetajate või millegi muu, näiteks taskurahast ilmajäämise või halbade hinnete ees. Ja nende üksikute juhtumite taustal me ikka loodame!
Üks on kindel, kui jätkata sama stsenaariumi järgi, samade meetmetega, siis saame ka samasuguse tulemuse.

Tihti võtavad koolid eesmärgiks mittekohaselt käituvate laste puhul, et vanem jõuaks koos lapsega koolivälise nõustamismeeskonnani. See omakorda viib sageli kooli ja vanema vastasseisuni, sest milline vanem on nõus tunnistama, et ta on oma last valesti kasvatanud. Kui laps isegi jõuab nõustamisele, siis vanem ja kool üldjuhul saavad soovitused, kuidas edasi toimetada. Kui neid soovitusi rakendavad kõik osapooled ülima kannatlikkuse ja järjepidevusega ning selleks on olemas ka ressursid ja väga head! tugispetsialistid, siis võib-olla on lootust. Enamasti aga peame üldkokkuvõttes tunnistama oma läbikukkumist ja ootama, kuni lapsed suureks kasvavad. Siis oleme paljude puhul üllatunud, et kuidas temast küll nii normaalne inimene on saanud! Miks see nii on? Me teeme protsessi alguses ühe fundamentaalse vea – täiskasvanute fookuses on lapse, mitte enda muutmine.

Alustame lõpust – sõnastame oma taotlused.

Eesmärk on, et õpilane ise sooviks ja ka osaleks õppeprotsessis 100% iga päev ja igas tunnis
Tänased takistused:
1. Huvi puudus ja nõrk keskendumisvõime – eriti, kui on väline surve ja endal huvi ei ole.
2. Teadmiste, oskuste puudus (suured lüngad) mõnes aines.
3. Väga vähene õppimisoskus ja harjumise puudumine.
4. “Paha lapse” silt on küljes – enesemääratlus!
5. Iga, kus eakaaslaste tähelepanu ja arvamus on kõige tähtsam – hetkel saavutab laps selle vastandades ennast õpetajale ja õppetegevusele.
6. Kodustest kogemustest ja sellest keskkonnast kujunenud arusaam endast – enesemääratlus!

Ühegi ametliku meetmega me neid takistusi ei kõrvalda ega leevenda, vaid pigem mõnda võimendame.

Mida siis teha? Kes saab aidata?

Vaatame punktide kaupa:
1. Huvi puudus ja nõrk keskendumisvõime – eriti, kui on väline surve ja endal huvi ei ole. Aineõpetaja omas aines (tundide ettevalmistus, kuidas köita selles eas lapsi, kuidas see teema neid puudutaks jne).

2. Teadmiste, oskuste puudus mõnes aines. Aineõpetaja omas aines või abiõpetaja, õpetajale vastav lisatasu.

3. Väga vähene õppimisoskus ja harjumise puudumine. Aineõpetaja oma aine spetsiifikast lähtudes, toetav koolitöötaja, kes kohtub regulaarselt iga nädal õpilasega ja tegeleb õpioskuste ja harjumuse kujundamisega.

3. “Paha lapse” silt on küljes. Kõik koolitöötajad (võtmekoht!) suunavad oma tähelepanu õpilase juures käitumisele, mida soovime temas võimendada, see eeldab kõigis ka tegelikku suhtumise muutumist konkreetsesse õpilasesse.

4. Iga, kus eakaaslaste tähelepanu on kõige tähtsam – hetkel saavutab selle vastandades ennast õpetajale ja õppetegevusele. Kõik õpetajad koos esimeste punktidega, positiivne tähelepanu individuaalselt ja teiste ees, negatiivse protesti rahulik peegeldamine, kiire maandamine, rahustamine.

5. Kodustest kogemustest ja sellest keskkonnast kujunenud arusaam endast- enesemääratlus. Ei peagi midagi tegema, muutub, kui koolis hästi hakkab minema.

Kas see ongi nii lihtne? Paraku mitte, sest…

…kõige selle eelduseks on:
KÕIKIDE ÕPETAJATE JA ÕPILASE VAHELINE USALDUSLIK SUHE, SELLISELT, ET ÕPILANE SEDA NÄEB, KUULEB JA TUNNEB!

Sellega tuleb täiskasvanul vaeva näha, sest laps ei oska sellest olukorrast ise välja tulla (teda ei ole selleks ettevalmistatud). Usalduslikku suhet ei saavutata lihtsalt tunnis või ühekordse vestlusega õpetaja positsioonilt. Kuidas luua või parandada suhet? Alustades on kõige tähtsam meie kavatsus. Kui õpetaja päriselt seda soovib, siis ta mõtleb või uurib selle kindlasti välja ja proovib.

Kui õpetaja sellesse protsessi ei usu, siis jääb heal juhul kõik nii, nagu hetkel on või läheb veel hullemaks. Peamine on mõista, et see, mis paljude “pahade” lastega on juhtunud, on täiskasvanud inimeste, mitte selle lapse süü.