Tulevikukoolist

Paljudele tuttavad probleemid koolis.

Võetakse ära kaasasündinud õppimisrõõm.
Puudustele keskendumine, see on vastuolus usalduslike suhete arendamisele.
Laps on sundseisus. Ta peab minema asutusse, kus te ei saa valida lapsi, täiskasvanuid, õpetamise ega õppimise viisi.
Kaevatakse laste üle, kellega ei saa koostööd teha, kuid tegelikkuses ei eksisteeri sellist asja. On vaid halvad suhted õpetajate ja õpilaste vahel.
Suurem osa õpetajaid suudab oma õpilasi küll õpetada, kuid ei ole võimelised viima läbi võrdset vestlust nendega.
Õpetajad tunnevad end isiklikult solvatuna, kui maailmas leidub erinevaid lapsi ja mõnedel on iseenda ning oma eluga probleeme.
Keeruliste laste ja noortega suhtlemisel on kuulekus edu sünonüümina täielik läbikukkumine. Mõlemat – vaimselt tervet ja samal ajal kuulekat – korraga ei saa.
Õpetaja rollist sõltuv autoriteet enam ei toimi. Isikliku autoriteedi ülesehitamine on aga inimestele väljakutse.
Enamus noori inimesi ei aktsepteeri vana kuuletumiskultuuri, mõtet, et teha tuleb seda, mida üks täiskasvanu autoritaarselt ette kirjutab, seda enam, kui ettekirjutuse tegijaks on täiskasvanu, kes ei hooli isiksusest ega ole suutnud lapsega mingit suhet üle ehitada.
Lapsed ei suuda igavas ja kriitilises keskkonnas õppida.

Mõtteid tulevikukoolist

Oluline on lapse esimene kuvand koolist. See ei pärine vanemate ajaloost, vaid see on eneseteadlik inimeseks olemise õppimise koht. Kõik oluline omandatakse I-II kooliastmes. Õppekava on sedavõrd väiksem, et ühe päeva nädalas saavad õpilased ise omi ideid koolis rakendada ja seeläbi koos õppida. Edasi jätkavad süvitsi akadeemilise õppetööga vaid need, kes tunnevad selleks tõelist huvi. Teised käivad koolis vaid neid huvitavaid projekte ellu viimas. 1/3 õppekavast suudab keskmiste akadeemiliste võimetega õpilane omandada iseseisvalt, koolis toimub peamiselt koosõppimine. Õppeprotsessi keskmes on üksikisik, mitte klass.

Oluline on TUNNE, mille õpetaja õpilases loob. Kui laps ei tunne ennast hästi, siis ei tule õppimisest midagi välja, saabub hirm, ärevus, vastupanu, ärrituvus jne. Õpetaja loob keskkonda ja saab selle eest vastu tasu. Nagu kokk teeb süüa ja ettekandja toob ette. Kui sul on pärast söömist ja teenindust hea tunne, siis sa jätad tippi. Kui õpilane õpib ja kui ta jätkab õppimist ka pärast nn kohustuslikku aega, siis oled ka sina õpetajana tippi saanud. Kas Sina saaksid?

Seame akadeemilisest ja didaktilisest pädevusest ettepoole suhete loomise pädevuse ja kehtestamise pädevuse ehk õpetaja rollist sõltuva autoriteedi asendamine isikliku autoriteediga. Suurem osa lastest ei vajaks psühholoogi abi, kui vanemad ja õpetajad paremini suhelda oskaksid. Tulevikukooli võti on täiskasvanute suhtluspädevus – ehk kuidas jõuda hea dialoogini iga lapsega, kuidas viia läbi vestlusi klassis ja kuidas vestelda teise täiskasvanuga, vanemaga, õpetajaga.

Mida siis teha?

Enne ei juhtu midagi, kui õpetaja töötasu on selline, et ametikohale tekib konkurss adekvaatsetest kandidaatidest. Lühiajalises perspektiivis tuleb leevendada oluliselt kvalifikatsiooninõudeid. See avardab kohe koolijuhi valikuvõimalusi. Tänaste nõuetega ei ole tagatud isiklik autoriteet ja suhete loomise pädevus. Pikemas perspektiivis kehtestada väga tihe sõel valikule, kes üleüldse  võib asuda õpetajaks õppima. Õpetajakoolituses tõsta fookusesse eeskujuks olemine ja suhete loomise pädevus.