Õpetaja ja õpilase vahelised suhted

Koolijuhina olen päris tihti kogenud, et mitmetel headel nn ainespetsialisti tüüpi õpetajatel on mure õpilaste käitumise pärast õppetunnis. Minuni on jõudnud see tavaliselt koos otsese või kaudse palvega aidata probleemi lahendada, midagi ette võtta.

Minu ettevõtmised piirduvad enamasti õpilasega sõbraliku vestluse pidamisega, mille käigus selgub, et probleemi juured istuvad õpetaja ja õpilase vahelistes suhtes.

Püüan alljärgnevalt kirja panna õpetaja ja õpilase vaheliste suhete teemal mõned mõtted John Hattie ja Gregory C.R. Yates´i raamatust Nähtav õppimine ja teadus sellest, kuidas me õpime.

Ehk on lugejal neist tulevikus olukordade lahendamisel abiks.

Probleemide tekkimise ja nende püsimise põhjuseks on tihti selline nähtus nagu empaatialõhe.  Empaatialõhe tekib siis, kui inimesed ei suuda end teise inimese olukorda panna.

Me ei oska täiskasvanutena tunda empaatiat nende laste suhtes, kelle kingades me ise lastena pole olnud. Näiteks, kui meid koolis ei ole kiusatud, siis ei saa me mõista kiusatava täit valu. Kui oleme olnud ise koolis nn nohikud või pailapsed, siis on väga raske mõista tänaste laste koerustükke rääkimata sigadustest. Kui oleme kasvanud turvalises ja õnnelikus perekonnas, ei taju me kärisevate perede elamise täit raskust.

Olles õpetajatena võimupositsioonil alahindame seda, kuidas meie otsused võivad lapsi negatiivselt mõjutada. Enamasti me õigustame omi tegusid ja süüdistame olukorra põhjustamises last.

Samas väike haavumine võib viia alateadliku kättemaksuhimuni, mida algne haiget tekitaja tajub oma üleastumisega võrreldes ebaproportsionaalsena ning seetõttu õigustab tema silmis uut rünnakut.

Lastel on äärmiselt raske näha maailma kellegi teise vaatenurgast.  Võime teiste vaatenurka sügavuti mõista ei ilmne enne, kui alles hilises teismeeas või varases täiskasvanueas.

Õpetaja väljakutseks on üritada mitte ülereageerida õpilaste käitumise suhtes.

Olulised põhjused, miks õpetajad peaksid arendama oma õpilastega häid suhteid:

• Varajased kooliaastad on kriitilise tähtsusega inimese kohanemismustrite väljakujunemisel. Positiivsete suhete ülesehitamine õpilaste ja õpetajate vahel käivitab kaskaadi, mis avaldab pikaajalist soodsat mõju, sisaldades endas usaldust ja kiindumust.
• Positiivsete suhete otsene mõju õpilaste õpitulemuste paranemisele.
• Õppimise jaoks on vajalik usalduslik suhe.

Õppimine nõuab märkimisväärset kokkuvõtmist. See nõuab enesekindlust, et suudame õppida. Nõuab avatust uutele kogemustele ja mõtetele ning mõistmist, et mõnikord me võime ka eksida ja teha vigu ning seega vajame tagasisidet. Õppimine on paljude õpilaste jaoks  riskiga seotud tegevus. Seepärast on õpetaja ja õpilase vahelised positiivsed suhted tähtsad mitte niivõrd suhete enda väärtuse tõttu kui hoopis seetõttu, et need aitavad luua usalduse, mille raames julgetakse teha vigu, küsida abi, tõsta enesekindlust ja uuesti proovida ning teadmise, et õpilased ei ole rumalad, kui nad ei saa kohe esimese korraga kõigest jagu.

Positiivsete ja lähedaste suhete loomine on raskendatud, kui keskendutakse vastutöötavatele õpilastele koha kättenäitamisele. Ehkki püüate vastutöötava õpilasega viisakaks jääda, võivad emotsioonid endale märkamatult siiski välja lekkida. Näiteks võib teie hääletoon muutuda (teile endalegi ootamatult) kõrgeks, mis viitab ängistusele, sarkasmile või ebasiirusele.

Kui reageerida õpilase koostöövastasuse peale karistusega, siis omistavad õpilased karistamise põhjuse õpetajale („õpetaja ei salli mind“, „õpetaja kiusab mind“) ning nad ei võta isiklikku vastutust ehk nad ei taju tegelikku põhjust.

Lihtne ja uuringutes põhjalikult valideeritud arusaam on see, et karmid kontrollimeetmed nagu karistamine, kritiseerimine, karjumine, sarkasm, alandamine või ebaviisakused panevad õpilasi vaid pealtnäha kuuletuma.

Klassi haldamisel on negatiivsed taktikad lõppkokkuvõttes enesehävituslikud. Kuulekus ei ole suuremat sorti hariduslik eesmärk, eriti kui see saavutatakse teiste, tähtsamate hariduslike eesmärkide arvelt.

Küsi endalt millised väited, milliste õpilaste korral käivad Sinu kohta:

1. „Kui õpilane on segaduses, siis ta otsib toetust minult“
2. „Selle õpilasega tegelemine kurnab mind“

Teises punktis olevaid õpilasi ei saa õpetada enne, kui suhete tasandil on kõik jälle korras.

Kuidas mõjutada õpilast?

1. Aluseks on EESKUJU – kui Sa ei ole õpilasele eeskujuks, siis õpetamise energiakulu on kurnav.
2. Sinu SUHTED õpilasega – need on tunded, mida te tunnete, kui olete õppeprotsessis koos.
3. ÕPETAMINE – see mida Sa räägid.

See järjekord on eelduseks, et õppimine saaks toimuda kestvalt.

Arenguprobleemidega lapsed sõltuvad suhteliselt rohkem oma sotsiaalsfääris täiskasvanutest kui teised. Lähedastel ja toetavatel suhetel õpetajaga on potentsiaal leevendada negatiivsete mõjude ohtu nende laste puhul, kellel on koolis kohanemisega ja õppimisega raskusi.

Kui lapsel ei ole kodus toetavat keskkonda, siis osutub kool tema jaoks peamiseks kultuuriliste ja sotsiaalsete kogemuste allikaks. Sellisel juhul on õpetaja ja õpilase vahelisel suhtel lapse isiksuse arengule tugev mõju. Õpetaja võib olla enda teadmata õpilasele rollimudeliks.

Koolikeskkonnas positiivsete tegurite avastamine kaitseb last tõenäolise ebasoodsa elukaare eest.

Positiivsete suhete puudumise korral ei pruugi õpilane avastada õppimise mõtet ja eesmärki.

Pingutus õpetaja ja õpilase vaheliste positiivsete suhete saavutamiseks muutub esmaseks eesmärgiks, mis määrab ära professionaalsuse, tänu millele saavad õpetajad oma õpilaste elusid tugevasti mõjutada.

Õpetaja ja õpilase vaheliste suhete kvaliteet võib sõltuda sellest, kui palju aega veedavad õpetajad konkreetsete õpilastega vabas ja sundimatus õhkkonnas. Mõned minutid sagedast individuaalset ärakuulamist võib tekitada õpilaste elus suuri muutusi.

Aga miks siis kõik õpilased karmide meetodite korral pöördesse ei lähe?  Lihtne vastus on, et õpilase ja õpetaja vahelised positiivsed suhted võivad kaitsta õpilaste ebaadekvaatse koduse olukorra mõjude eest ning hea kodune ja vanemlik olukord võib kaitsta last õpetaja ja õpilase vaheliste ebaadekvaatsete suhete mõju eest.

See tähendab, et iga laps vajab tema jaoks olulist täiskasvanut, kes väljendaks temasse positiivset suhtumist.