Enesemääratlusest õpikäsituseni

Põhiküsimuseks on minul õpetajana, see, kas ma teadvustan oma töö eesmärgi muutumist. Minu asi ei ole niivõrd lapsi õpetada, kuivõrd püüda korraldada asju sedaviisi, et minu enda eeskuju ja minu loodud keskkonna mõjutused aitaksid kujuneda lastel inimesteks, kes mõistaksid,

• kes nad on ja kuidas nad käituvad,
• mida nad teavad ja oskavad,
• kuidas aru saada ümbritsevast,
• mida võib tuua tulevik.

Täna on pandud õpetajale vastutus, et laps teaks palju. Kedagi aga ei kohustata vastutama selle eest, kui see nn teadja laps ei oska ega proovi eksimise ja võimalike tagajärgede hirmus oma teadmisi kasutada või kasutab neid valimatult igas olukorras, sest tal puudub tasakaal ettevõtlikkuse ja mõistliku riski hindmise vahel.

Ma ei ole kohanud vist ühtegi õpetajat, kes ei nõustuks HTMi algatuse Huvitav Kool poolt väljatoodud õpilasi puudutavate murekohtadega. Väga suurel osal õpilastel on  tagasihoidlik aja kasutamise ja planeerimise oskus, halb keskendumisvõime, vilets suhtlusolukordade tajumine, nõrgad probleemide lahendamise oskused, pinnapealsed faktiteadmised, vähene kohusetunne, madal õpimotivatsioon, materiaalsete väärtuste esiletõus, vastutusvõime vähesus, halvad tööharjumused, kasinad õppimisoskused, vähene oskus ennast esitleda ja esineda ning õpitud abitus.

Miks see on nii? Enamus lapsi ei suuda teadlikult kavandada oma tulevikku. Ainult üksikud on motiveeritud kaugemast visioonist. Enamus aga reageerib välistele lähistiimulitele, mis tänases koolis on peamiselt järgmised:

• süsteemi kehtestatud reeglid, mille täitmisel pääseb õpilane käitumishinde alandamisest (loe:karistusest);
• minimaalne valikuvabadus;
• õpetaja pidev aktiivsus, mis pärsib õpilase initsiatiivi;
• keskmisest lähtuv õppeprotsessi ülesehitus;
• hinnetel põhinev tunnustussüsteem, mis soosib võistlust numbrite pärast ja uus teadmine jääb tahaplaanile;
• kontrolltööde ülimuslikkusest ja sisust tulenev liinitööle sarnanev harjutamine ja kordamine.

Tundub, et on viimane aeg revideerida oma autobiograafilisest ajaloost pärit arusaama õppimise olemusest, eesmärkidest, meetoditest ja erinevate osapoolte rollist õppeprotsessis.

Suur osa Eesti õpetajaid, lapsevanemaid, haridusametnike on pärit ühest ja samast kultuuri- ja keeleruumist, lapsepõlvest saati kokku puutunud samade sotsiaalsete normidega. Sellest lähtuvalt on kujunenud ka arusaam koolist ja õppeprotsessist, mis suures osas on püsinud muutumatuna.

Ehk meie õppimiskäsitus on seotud meie enesemääratluspädevusega, sellega, kuidas me mõistame inimeseks olemist.  See on otseses sõltuvuses vastustega küsimustele: Kes ma selline üldse olen? Mida ma kavatsen siin maailmas ära teha? Seda arusaama ei väljenda niivõrd see, mida me teeme, vaid see, kes me oleme ja kuidas mõtleme.

Kuidas arendada enesemääratluspädevust – suutlikkust mõista ja hinnata iseennast, oma nõrku ja tugevaid külgi, oma kutsumust; järgida terveid eluviise; lahendada iseendaga, oma vaimse ja füüsilise tervisega seonduvaid ning inimsuhetes tekkivaid probleeme?

Stephen R. Covey kirjutab oma raamatus  „Esmatähtis esikohale“, et selleks on kõikidel inimestel olemas neli kaasasündinud annet, mida tuleb lihtsalt teadlikult arendada.

Esiteks me peaksime täiskasvanutena rohkem leidma aega arendada oma eneseteadlikkust ja õppima ennast kõrvalt vaatama analüüsides oma motiive, tegevust, harjumusi.

Teiseks püüdma leppida, et sellised alusprintsiibid, nagu – ausus, ausameelsus, aupaklikus, suuremeelsus, mõõdukus, ustavus, vastutus, headus, hoolivus, empaatilisus, eneseväärikus, pühendumus ning kannatlikkus toimivad nagu loodusseadused ja meie südametunnistus – sisemine juhtimissüsteem võimaldab meil ära tunda, kui tegutseme või kavatseme tegutseda viisil, mis on vastolus printsiipidega.

Kolmandaks omama soovi arendada oma loovat kujutlusvõimet, annet, mis võimaldab meil unistada, näha iseennast ja teisi teistsugustena ning parematena kui oleme praegu, püstitada eesmärke.

Ja neljandaks näitama üles huvi kasutada oma sõltumatut tahet õppida ja harjutada, et oma unistusi ellu viia, tegutseda, mitte reageerida emotsioonide sunnil, valida, mitte olla oma mineviku produkt.