Usun, et paljudel on elus olukordi, kus soovides kellegi käitumist või suhtumist muuta, lahustuvad meie heatahtlikud märkused, loogikal põhinevad selgitused, konstruktiivne kriitika nõusolekut märkivasse mõminasse või noogutusse. Halvemal juhul põrkub meie ägestumine, solvumine või ähvardamine hetkega kerkinud kaitsemüüridesse. Kuigi me teame, et teisi inimesi sedaviisi muuta ei saa, leiame selle sama reha taas ja taas. Aga mida siis teha?
Püüaks olla muutusele sundimise asemel selleks inspireerijaks. Kuidas? Selleks peaksime vastama ausalt kolmele küsimusele.
1. Millisena teised mind näevad ehk kes ma olen ja kuidas ma tegutsen?
2. Milliseid tundeid ma teistes tekitan ehk kas ma mõistan ja hoolin?
3. Mida teised minult kuulevad ehk mida ma räägin ja kuidas kõnelen?
Vastustes peitub edasise tegevuse suund.
Suurim mõju muutuste esilekutsumiseks on meie enda eeskuju. Eriti tuleb see esile laste puhul, kus õpetussõnadel ei ole kunagi nii suurt kaalu, kui täiskasvanu isiksusel endal. See, mida me ütleme, võib olla vähem tähtis, kui see, kuidas me seda teeme. Enne, kui hakkame õpetama, on kasulik endalt üle küsida, mis põhjusel sa siin tegelikult oled.
Enesearengu, ajajuhtimise ja meeskonnatöö koolitused. 