Me arvame oskavat anda hinnanguid teiste kohta, nende tegemistele ja tegemata jätmistele. Tihti jätame enese sisse vaatamata, kuidas me ise oleksime tegutsenud. Meile tundub, et me tunneme ja teame täpselt, millised me oleme ja kuidas mõtleme (enamasti peame seda ka õigeks mõtlemiseks). Alles siis, kui olukord nõuab enda kohta asjade kirja panemist, kusjuures teades, et kõik see muutub ka avalikuks, hakkame aru saama, kui pealiskaudne on olnud suhe endaga.
Võtkem appi ainult inimesele omane anne – eneseteadlikkus. Läbi selle on antud meile kõigile võimalus ennast kõrvalvaatajana jälgida.
Kes ma siis endale tundun olevat?
Siniste silmadega idealist ja maailmaparandaja – osalt on see kindlasti õige. Usun inimestesse ja nende kasvamisse. Olen aru saanud, et kannatlikkus on selle uskumise võtmesõna.
Muutustele orienteeritud – olen kohaneja, katsetaja ja nõus ka katse ebaõnnetumisega. Füüsikud ütlevad, et see on samuti tulemus ja sellest ehk on rohkemgi õppida.
Tahan teada, kuidas asjad tegelikult käivad, proovin ja rakendan, et saada uusi kogemusi ning anda neid edasi.
Viin inimesed asjade juurde, millele neil oma igapäeva elus ei ole aega mõelda.
Tule ka kaasa!